Tobiase sünnitus oli imeline! Tundsin kohe peale sünnitust, et ma tahaksin seda kõike veel läbi teha - see oli nii ilus ja võimas kogemus! Ka minu abikaasa Teodor, kes nägi sünnitust esimest korda, sest Nikolausi sünni juurde ta tulla ei saanud, ütles vahetult peale seda, kui väike Tobias oli sündinud: "See polnud ju üldse nii hull"... põrnitsesin teda altkulmu, aga tõepoolest, tegelikult ei öelnud ta midagi valesti. Vaatamata vingetele valudele, oli see sünnitus võrratu!
Toobiake sündis täpselt üks nädal enne tähtaega - 06.09.23. Sünnitus ei olnud ebatavaliselt kiire, kuid kestis siiski alla 4 tunni ja ma ei suutnud lõpuni välja uskuda kui kiirelt aeg möödus. Esimese sünnituse algusest ma aru ei saanud, sest mitu kuud aktiivselt käinud libatuhud ajasid mind segadusse (loe Nikolausi sünnilugu siit). Olin kindel, et järgmise sünnituse alguse tunnen ma ära, kuid sootukski mitte! Libatuhud käisid igapäevaselt II trimestri algusest saadik ja mida lähemale sünnitustähtajale, seda usutavamaks nad muutusid.
Enne, kui alustad lugemist, tule ja hakka mind jälgima Instagramis, Facebookis, ja Pinterestis!
Väga ebaselge start
Niisiis, sügisemaigulise septembri hommikul, kolmapäeval kell 5.30 helises Teodoril äratuskell - tal oli vaja töö asjus tavalisest varem ärgata. Mina olin juba veidi enne äratuskella ärganud ja meenutasin endamisi voodis lebades, kas ma nägin unes, et mul käisid öösel paar korda tuhud, või ma päriselt ärkasin kokkutõmmete peale unest üles. Teodorile ma midagi ei öelnud, muudkui mõtisklesin endamisi ja jälgisin, mis mu keha teeb. Ja peale seda, kui Teodor oli äratuskella enda kombe kohaselt edasi lükanud, tuli üks tugevam valu. See ei olnud ülemäära jõuline, kuid tekitas minus siiski ootamatult ebamugava tunde ja ma ägisesin omaette vaikselt. Teodor avas selle peale silmad ja uuris mis toimub ning ma ütlesin, et ma ei ole päris kindel, kas tegu on valehäirega või mitte ja ütlesin, et peaksime olema valmis. Too päev oli sünnitamise jaoks nädala kõige halvem päev, sest Teodor pidi olema erinevates töökohtades varahommikust alates ja jõudma koju alles hilisõhtul, kui meie juba magame. Seetõttu ma kohe ka küsisin, et kui me nüüd sünnitama hakkame, mis siis saab? Ega me kumbki ei teadnud, mis siis saab. Mõni minut hiljem tuli uus valu, ja siis paar minutit hiljem veel üks. Selle peale ajas Teodor ennast voodist välja ja hakkas kiirelt meile saatma, et omale asendusi leida (eelkõige kooli, kus ta õpetaja ja klassijuhatajana töötab), sest kuigi ma ei olnud ikka veel päris kindel, paistis asi ikkagi sünnituse poole liikuvat. Ainus, mis tundus mulle väga veider oli see, et kokkutõmmete vahed olid kohe alguses väga lühikesed ja lisaks ka ebaregulaarsed ning osa valusid ei kestnud kuigi kaua, kohati vaid mõni sekund. See meenutas väga seni käinud Braxton Hicksi kokkutõmbeid, ainsa vahega, et praegused kokkutõmbed olid võrdlemisi valusad.
Viimased kodused toimingud
Siiski ajasin ka mina end voodist välja ja hakkasin koristama. Olin juba paar nädalat väga aktiivselt püüdnud kodu koguaeg väga puhtana hoida, et juhuks, kui ma sünnituse alguses enam koristada ei jõua, siis ma ei peaks sünnitusmajast naastes kohe esimese asjana koristama hakkama. Aga loomulikult just eelmine õhtu, kui issi jälle pikalt tööd tegi, oli meie alla kaheaastane esiklaps eriti veidras tujus ja suutis kogu elamise nii sassi pöörata, et mina enam tol õhtul koristada ei suutnud. Nii ma siis püüdsin oma veidrate kokkutõmmetega hommikul koristada. Iga kord, kui ma sammu astusin, tuli kokkutõmme, iga kord kui kummardasin ja midagi maast üles tõstsin, tuli kokkutõmme. Ja need ei olnud kerged krambid kõhus, vaid intensiivsed valud, mis vajasid ülehingamist. Väike hirm hakkas mu keha üle võimust võtma ja ma teatasin Teodorile, et ma tahan haiglasse sõita. Teodor oli hämmingus ja ütles väga arutlevalt, et järsku ma praegu olen lihtsalt endast väljas. Sest ta teadis, et ma ei tahaks kindlasti liiga vara haiglasse minna. Ma ühmasin midagi pooleldi omaette ja komberdasin edasi koristada.
Otsin sobivat rütmi
Umbes poole tunni jooksul ma mõistsin, et ma ei suuda enam liikuda ja pidin hakkama sobivat asendit otsima, et valusid üle hingata. Püüdsin meenutada, kuidas mul Nikolausi sünnitades kõige parem oli, aga mitte ei tulnud meelde. Proovisin siis külili, püsti ja põlvili, ning lõpuks läksin käpuli. Ja sellest hetkest alates ma ka käpuli jäin - järgmised kolm tundi. Valud olid tõeliselt intensiivsed ja ma olin tegelikult täitsa paanikalävel. See kõik algas nii ootamatult, valud olid täiesti ebaregulaarsed, väga lühikesed, samas kohati ei olnud kahe valu vahel paus pikem kui vaid mõni sekund. Kui ma ennast liiga järsult liigutasin, või astusin, tuli kohe uus kokkutõmme. Lasin sünnitegevuse enda kontrolli alt välja ja ütlesin Teodorile, kes ikka veel nina arvutis asendusi otsis, et ma ei saa hakkama, mul on liiga valus ja ma ei taha sünnitada. Teodor vaatas mulle silma ja ütles, et ma ei pea sellega üksi hakkama saama, sest sünnituse ajal tulevad hormoonid, mis mind aitavad ja toetavad. See andis mulle puuduoleva jõu ja sel hetkel ma mõistsin, et nüüd on nali läbi ja ma pean ennast kokku võtma. Iga kord, kui kokkutõmme tuli, hingasin rahulikult nina kaudu sisse ja õrnalt suud "puristades" välja ja püüdsin mõelda näolihaste lõdvenemisele. Mõnda aega hingasingi nii, aga millegipärast tegi see issile ja äsja ärganud Nikolausile hirmsasti nalja ja ma mõtlesin, et proovin parem midagi muud. Edasi hingasin iga valu korral tasakesi neli sekundit sisse ja kuus sekundit välja. See toimis tõesti hästi ja nii hingasin ma kuni pressid algasid.
Alustame haigla poole sõitu
Kell oli saanud umbes 7 hommikul ja kui ma olin viimaks veendunud, et ma päriselt sünnitan, helistasin ma enda sõbrannale, kellega meil oli eelnevalt kokkulepitud, et Nikolaus läheb sünnitamise ajaks tema juurde. Ütlesin talle, et ma ei ole päris kindel, mis tempos mu sünnitus liigub, sest tuhudel ei ole vahesid olnud algusest peale ja ma ei saa täpselt aru, mis toimub, kuid me tõenäoliselt stardime kohe haigla poole. Haiglakott oli juba õnneks koos, kuid Nikolausile ma enam asju kaasa pakkida ei suutnud, sest koguaeg käisid kokkutõmbed. Issi suutis vaevu lapsele püksid jalga leida ja nii me ta kodust ära saatsime - toitmata ja katmata. Vahetult peale seda hakkasime ka ise haigla poole liikuma.
Esikust autoni on vaid mõnikümmend meetrit minna, aga vaatamata sellele, oli mul teel autosse neli väga intensiivset kokkutõmmet. Kui ma uksest välja astudes järjekordse valuhoo tõttu põrandale käpuli vajusin ja sõnaotseses mõttes keset lävepakku maas küürutasin, seisis Teodor mu ees ja ütles: "Ma tunnen ennast nii tähtsana, et sa praegu minu ees kummardad." Mul oli nii valus, et ma ei suutnud ei nutta ega naerda ja ma ütlesin talle võimalikult lühidalt ja veendunult: "Mine minema". Teodor vastas selle peale: "Keegi on oma huumorisoone ära kaotanud." Valu sai läbi ja ma palusin Teodoril auto nii lähedale ajada kui võimalik, sest ma mõistsin, et kõndimine tekitab mulle kokkutõmbeid aina juurde ja ma ei saa kaugele liikuda. Ise hakkasin vaikselt auto poole komberdama. Ütlesin veel Teodorile tema eelmise halvasti õnnestunud nalja jätkuks, et ta võib nalja teha sel ajal, kui mul kokkutõmmet ei ole, aga kui ma pean valu üle hingama, siis mul naljatuju ei ole. Enne autosse istumist pidin auto najal veel kaks valu üle hingama.
Autos sõitsin nii, et ma olin põlvili tagumisel istmel ja käte ning peaga toetusin esiistmele - see oli halvimast parim variant, küll mitte paraku seadusekuulekas. Sõit haiglasse oli kohutav. Sõitsime umbes paarkümmend minutit ja ma arvan, et selle aja sees oli mul 10-15 kokkutõmmet, seega sisuliselt kogu aja. Teodor sõitis imeliselt ja delikaatselt ning püüdis vältida ka kõige väiksemat pidurdust, kuid sellele vaatamata mõjus auto kergeimgi rappumine valuhoo ajal laastavalt. Autosõidu algusest alates ma rohkem "niisama" juttu ei rääkinud ja hingasin lakkamatult 4 sekundit sisse ja 6 sekundit välja, pause ei teinud ja viisin ennast väga keskendunud ja endasse hoidvasse seisundisse. Vaid igal korral, kui tuli valu, ütlesin Teodorile "valu", siis ta teadis, et tuleb eriti ettevaatlikult sõita.
Jõudsime haiglasse
Haiglasse jõudes parkis Teodor auto täiesti ukseauku ja nii kaua kui ta turvamehega hommikuseid tervitusi vahetas, pidin mina veel ühe valu autos üle hingama. Haiglasse sisenesin ma sõna otseses mõttes Teodori küljes rippudes ja jalgu vaevu järel lohistades, mul ei olnud mingitki jõudu enam alles jäänud. Kell oli vahepeal saanud juba 8.14, nii oli mu haigla käepaelal kirjas. Kui ruumi sisenesime, tegi registratuuritädi kõik endast oleneva, et mind võimalikult ruttu ämmaemanda juurde kontrolli saata ja ma ei peaks pikalt kannatama. Kui ma läbivaatusruumi astusin, ütles ämmaemand mind nähes sõbralikult: "Ah sa oled omadega juba sealmaal." Enne läbivaatust pidin veel ühe valu üle hingama ning peale seda sain teada, et emakakaela avatust oli juba 7-8 cm. Ma olin väga üllatunud, et see kõik on nii kiirelt kulgenud ja tegelikult tundsin suurt kergenudst, sest ma hakkasin vaikselt aru saama, kuidas mu sünnitus kulgeb, mis intensiivsusega on valud ja kuidas neid üle hingata. Kuidagi ma suutsin viibida seal sügavas sünnitusseisundis ja olla nendest meeletult võimsatest valudest tugevam ja kõik hiirvaikselt üle hingata. Ämmaemand oli korraks lausa segaduses ja küsis kas mul on praegu kokkutõmme või ei, kuna väliselt kokkutõmmete ajal minus midagi ei muutunud. Nikolausi sünnitades mul valude üle sellist kontrolli ei olnud ja see oli täiesti kohutav.
Sünnitustuppa nagu filmis
Hakkasime läbivaatusruumis KTG-d tegema ja ämmaemand ütles, et ma ütleksin talle, kui mul pressid algavad. Mõtlesin enda peas, et mis pressid... ma ju alles alustasin. Aga tõepoolest - vaid mõni minut hiljem tuli esimene pressitunne ja ma ägasin läbi valu öelda "press". Ämmaemand kargas püsti ja edasi "läks käima" Hollywoodi telesari. Ta helistas teisele ämmaemandale ja käskis kiiruga voodi tuua. Ootamise ajal aitas ta mul ülikiirelt riided vahetada. Kui ma olin teise voodi peale ümber liikunud, jooksid ämmaemandad voodiga kuhugi kaugemasse haiglaosasse sünnitusosakonda. Voodi rappus küll meeletult, aga ma olin nii sügavas transilaadses seisundis, et ma vaevu tajusin, mis mu ümber toimub. Silmanurgast nägin Teodorit kannul püsimas, kuigi tema peale ma enam üldse ei mõelnud. Järsku olime juba sünnitustoas ja ma pidin uuesti teise voodi peale minema. Seal oli mul veel mõni üksik tavaline kokkutõmme enne päris presside algust.
Võiduka lõpuni
Tobiase sünnituse võtsid vastu kaks ämmaemandat, sest üks oli praktikant - mõlemad olid väga sõbralikud ja lahked. Mulle tundus, et kõik ruumis olevad inimesed seisid minust eemal ja jälgisid protsessi, keegi mind ei seganud, ei andnud ebavajaliku nõu või muul viisil ei tülitanud. Vahepeal küsisin ma ise üht-teist, kuid üldiselt oli see sünnitus kõik minu kanda ja ma ei suhelnud pikalt kellegagi. Ämmaemand ühel hetkel küsis, kas ma ei tahaks äkki asnedit vahetada, olin olnud varahommikust saadik pea vahet pidamata käpuli. Ütlesin, et ma olen tõesti väsinud, kuid ma kardan, et mõni teine asend on kehvem. Siiski, mulle meenus, et mu sõbranna on kaks last sünnitanud külili ja otsustasin, et proovin ka. See oli väga hea otsus, külili olin ma kogu presside aja ja nii sündis ka beebi.
Kui pressid korralikult algasid, muutus sünnituse iseloom täielikult. Enda sügavast transseisundist paiskusin ma vuhinal välja ja iga pressiga pidin aina valjemini välja hingama. Endamisi naeran, et beebi ei sündinud mitte pressides, vaid hoopis kiljudes, sest lõpp tuli tõesti vaid "aurude" pealt ja pressida ma eriti ei jaksanudki. Küsisin ämmaemandalt kohe alguses luba, kas ma tohin ise enda kehaga füüsiliselt mitte kaasa pressida ja lihtsalt lasta oma kehal tegutseda ning ta lubas. Umbes paarkümmend minutit enne lapse sündi hakkasin samm-sammult siiski ise jõuga ka kaasa aitama. Lootekott ei olnud ikka veel katki läinud ja ämmaemand arvas, et kui see läheb katki, siis tuleb kohe ka laps välja. Ma iga pressiga ootasin nii väga lootekoti purunemist, kuid katki ta minna ei tahtnud. Lõpuks üks ämmaemand sõrmeotsaga pehmelt puudutas kotti ja lootekott plahvatas nii, et pool tuba lendas sõna otseses mõttes vett täis. See tekitas korraks elevust ja muigeid. 15 minutit peale seda tuli ka tita - pidin päris palju jõudu kasutama, et ta välja tuleks. Omasin enda keha üle kontrolli ja tundsin väga hästi, kuidas pea liikus ja kehast tasapisi väljus. Küsisin veel üle, et kas pea juba liigub ja kõik ruumis olevad inimesed kinnitasid väga kaasaelavalt, et asi on lõpusrigel. Vaatasin Teodori poole ja temagi noogutas kaasa, ise näost pisut kaame. Tegelikult seisis Teoodor kogu sünnituse ühe koha peal ja jälgis eemalt, mis toimub. Mul oli tast suisa kahju ja ma ütlesin talle, et ta ärgu minu pärast seal kannatagu ja minu poolest võib ta ruumist lahkuda, kui tal on äkki ebameeldiv või kasvõi kui ta on lihtsalt väsinud. Ta otsustas väga kindlameelselt jääda ja palus, et ma tema pärast ei muretseks. Mingi hetk, pisut enne tita sündi tuli ta mu juurde ja pakkus mulle vett juua, mis oli väga tänuväärne. Rohkem ta ei sekkunud ja see oli parim mis ta teha sai.
Kell 9.18, vaid tund aega peale haiglasse jõudmist, sündis beebipoiss ära ja see oli nii võimas tunne, kui ma nägin, kuidas laps mu ihust välja tõsteti ja mulle rinnale anti. Ühtlasi loomulikult ka suur kergendus, sest ma sain lõpuks puhata. Presside lõpus hakkasin ma liiga jõuliselt suruma - tunnistan - ma tahtsin, et see lõpeks ja läksin ehk pisut hasartigi ning selle pärast sain mõned kergemad rebendid. Kokkuvõtvalt siiski oli sünnitus väga edukas ja juba veidi aega peale seda ma mõtlesin, et küll tahaks juba uuesti sünnitada, see on lihtsalt nii võimas elamus!