Hirvoja Farm

E-raamat "100+ traditsioonilist perenaise tarkust igapäevasteks kodusteks töödeks" on saadaval!

Nikolausi sünnilugu - esimene sünnitus

Pärast Nikolausi sünnitust soovisin vaid üht: et minu elu viimased möödunud päevad igaveseks ununeksid. Kui sünnitusest nädalake mööda sai, tundsin, et soovin siiski need mälestused talletada ja kirja panna. Tegu on ikkagi positiivse sünnituslooga ning usune, et esmasünnitajatele kasulik lugemine. Võiks öelda, et sünnitusprotsess kestis laias laastus viis päeva - terve töönädala - esmaspäevast reedeni. Sünnitustähtaeg oli 9. november, aga väikemees tuli juba oktoobri lõpus, kui täis oli 38 nädalat ja 3 päeva.

Beebi korvis.

Praegu seda teksti toimetades, olles läbi teinud ka teise sünnituse, võin kindlalt väita, et korduvsünnitajana oleks see sünnituslugu olnud täiesti teistsugune. Aga igal asjal on “esimene kord” ja ma olen ütlemata õnnelik, et ma ei pea enam kunagi esimest korda sünnitama! Lisaks pööran tähelepanu, et allolev lugu ei ole loomulik sünnitus vaid vete avamisega käivitatud sünnitus. Nii võibki igasuguseid ebatavalisi sekeldusi juhtuda…

Enne, kui alustad lugemist, tule ja hakka mind jälgima Instagramis, Facebookis, ja Pinterestis!

Esimesed märgid ja valemärgid

Esmaspäeval olid platsis esimesed aktiivsemad Braxton Hicksi kokkutõmbed. Raseduseaegseid libatuhusid oli mul päris palju juba mitu kuud enne sünnitust, kuid sel päeval olid need veidi teistsugused: regulaarsemad ja tugevamad. Alates esmaspäevast oli kolm päeva selline “algab - ei alga” sünnitegevuse tunne ja tõttöelda oli see emotsionaalselt väga kurnav. Käisime teisipäeval ka valvetoas KTG-d tegemas ja seal olid 8 min. Vahedega kerged tuhud tõesti tuvastatud. Avatust oli 1,5 cm kuid kuna midagi otseselt siiski ei toimunud, läksime koju tagasi. Kolmapäeval olid kokkutõmmete vahed umbes 3-4 min, aga pigem ikka ebaregulaarsed. Kõikide nende päevade jooksul oli ka pikki perioode, kus ei olnud midagi tunda. Läksime siiski uuesti haiglasse. Korduvsünnitajana poleks ma selliste kokkutõmmetega haiglasse kindlasti läinud - kuid esmasünnitajas põhjustas kogu see lugu tõesti segadust. Avatust oli 2-3 cm - st. et midagi ju siiski vaikselt toimus. Jäin haiglasse sisse ja siit algabki tõeline action.

Koroona positiivne

Olime saanud päevake varem ämmaemanda juures käies teada, et sünnitusjärgselt võivad perepalatisse jääda ainult Covid-19 vastu vaktsineeritud isad. Teodor oli vaktsineerimata ja see uudis tõeliselt kurvastas mind. Aga lõpuks leppisin ja lõin käega (mida muud mul ikka teha?). Kui nüüd olime sünnituspalatis, võeti mult Covidi test ja jäeti vastust ootama. Reegel oli, et koroonasse nakatunud rasedad peavad sünnitama ilma tugiisikuta, isegi, kui tugiisikul haigust ei ole, seetõttu Teodorile koroonatesti ei tehtudki. Meie ootasime siis testi vastust: Teodor oli hirmus unine ja magas kuskil kotttoolis. Millegipärast see nii häiris mind, aga ma ei tahtnud midagi öelda. Tundsin, et sünnitustegevus aeglustub taaskord ja see viis mu meeleolu ka tugevalt alla. Nii me seal siis olime. Poolteist tundi hiljem sisenesid sünnituspalatisse kaks kaitseriietuses ämmaemandat, üks neist küsis: “Kas te teate, et te olete Covidis?”. Teodor tõusis püsti ja mina vastupidi istusin toolile… Järgnes kiire hüvastijätt ja olingi ämmaemandatega omavahel. Püüdsin küll ennast vaos hoida, kuid ometigi hakkasin nutma. Ma mõtlesin, et enam hullemaks ei saa. Mulle pandi KTG külge ja jäeti üksinda sinna - helistasin kohe Teodorile. Ta oli päris endast väljas, kuigi hoidis end vaos. Mina olin täiesti endast väljas - ma nutsin vähemalt tunni või paar ja ei suutnud rahuneda. Avasime videokõne ja hoidsime seda töös terve päeva. Tegelesime mõlemad oma asjadega, aga videosillaga olime justkui koguaeg ühenduses. Videokõne oli päris tore, mul läks tuju täitsa rõõmsaks. Paraku aga sünnitegevus vaibus muudkui edasi ja sellest ei olnud õhtuks enam mingitki märki. Ämmaemand käis iga paari tunni tagant uurimas kuidas mul läheb ja tegi KTG.

Beebi kõhu peal.

Sünnitegevus on peatunud

Kui päris õhtu jõudis kätte, viidi mind üle Covid palatisse, et sünnitustuppa ruumi juurde teha. See oli imeväikene palat. Ma arvan, et see oli tegelikult sünnituseelne palat, mis oli ümber ehitatud covid sünnituspalatiks. Kell oli juba päris palju, ligi südaöö. Mind oli rünnanud tugev õhtumelanhoolia. Nutsin jälle, tundsin end üksildasemana kui eales varem. Väikemees liigutas vahepeal kõhus - ta oli neil päevil selgelt aktiivsem, kui tavaliselt, kuid siiski väga rahulik. Ma polnud terve päeva midagi söönud (sest mulle ei pakutud haigla poolt), seega vaevas mind ka nälg. Mingil hetkel avasime Teodoriga uuesti videokõne, sellega jäime ka magama. See oli mulle suureks toeks - olin ise nagu väike laps, kes ei saanud ilma issi valvava silmata uinuda.

Hommikul kella viie paiku pidi ämmaemand tulema, aga mind oli unustatud ja kui ka kell kaheksa ei olnud midagi kuulda ja nälg hakkas juba silmanägemist võtma, siis helistasin mingile numbrile mis mulle varasemalt anti. Palatist välja ma ju minna ei tohtinud. Olime selleks hetkeks Teodoriga otsustanud, et kuna ünnitegevusest pole ammu enam jälgegi, ma olen kurb ja segaduses, siis pole mul mõtet haiglas niisama oodata. Seega palusin, et mind koju lastaks ja õde telefonis oli sama meelt. Nüüd läks mu meel juba päris rõõmsaks.

Või siiski

Peale paari tundi ootamist helistas valves olev naistearst ja veenas mind, et “covid-rasedus” on ohtlik ja peaks veed avama ning sünnitegevuse jõuga käivitama. Pidasin nõu Teodoriga ja meie emadega ning otsustasin, et kui ohtlik, ju siis peab ikka käivitama. Tagantjärele, kuigi ma mõtlen alati, et iga asi on millegi jaoks hea, siis võibolla ei olnud see tark otsus. Aga see oli otsus, mille ma tegelikult ise tegin, keegi mind ei sundinud.

Nüüd ma muutusin aga õige närviliseks. Kõndisin tund aega toas edasi-tagasi ringi ilma, et oleksin istunud. Järsku ma pöörasin endale tähelepanu ja mõtlesin, et mida ma tuian niisama. Istusin voodipeale ja lülitasin ennast “külma närvi” režiimile. Ootasin veel umbes tunni. Olin väga rahulik, aga ärevus hakkas ikkagi hinge pugema. Rääkisime Teodoriga küll alguses, et hoiame ka sünnituse ajal videokõne lahti, kuid nüüd tundsime mõlemad, et sellel polegi ehk nii väga vajadust. Ämmaemand ja naistearst tulid tuppa. Mulle praegu tagantjärele tundub, nagu sel hetkel oleks mingisugune ürgne võitlusinstinkt mu üle võimust saanud ja kõik nõrga ja hapra naise instinktid välja lülitanud. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab… ja parem oligi.

Ma sünnitan

Vete avamine oli küllaltki ebameeldiv. Valus ei olnud, aga väga ebamugav, panin silmad kinni. Kui veed hakkasid tulema (kell oli mõned minutid ennelõunat), siis ma mõistsin, et tagasiteed ei ole, nüüd see juhtubki. KTG pandi külge, 2-3 min. hiljem tuli esimene kokkutõmme - see oli päris asjalik valu. 10 min. hiljem tuli uus ja sel hetkel ma mõistsin valu tõelist olemust. See valu oli nii ootamatu ja tugev, et ma kiunusin ta käes. Valu kestis umbes minuti ja sel hetkel tuli mulle meelde, mis Teodori ema mulle hiljuti oli öelnud - ükskõik kui valus ka ei oleks, lõpuks tuleb võimalus puhata. Sellele mõttele tuginedes elasin selle valu üle. Tegelikult elasin ma selle mõttega kogu sünnituse üle, nii kaua kuni ma üldse mõelda suutsin, sest sünnituse lõpuks oli minust saanud inimvare.

Siit edasi hakkas sünnitegevus elavnema. Kahe tunni pärast oli tuhude vahe 5 minutit ja püsis selliselt tunde, ja valud läksid järjest võikamaks. Kaks tundi ma hoidsin veel kontakti Teodoriga ning suhtlesin ka mõne sõbraga ja oma emaga. Tuhude ajal ma ei saanud midagi teha peale hingamise, aga tuhude vahel oli olemine võrdlemisi tavapärane. Kella 14 paiku sai Teodor mult viimase telefonikõne enne pidulikku rõõmsa uudise kõnet. Ma võtsin konkreetselt jõuvarud kokku, et helistada. Mu hääl värises ja oli nõrk, aga ma tahtsin temaga nii väga veel korraks rääkida. Selle kõne jooksul ma nutsin ainsa korra sünnituse jooksul. Kui uus valu tuli, lõpetasin kõne.

Nüüd algasid tõeliselt rasked 10 tundi. Ämmaemand käis alguses iga paari tunni tagant minu juures, ülejäänud aja pidin ise hakkama saama. Ega ma kuigi hästi hakkama ei saanud: mul võttis pikalt aega, et aru saada, mis asendites on valud leebemad. Tegelikult sain ma aga hoopis aru, mis asendites on valud hullemad - mis leebust sellest sünitusest ikka otsida. Enda õnnetuseks mõistsin, et ettepoole nõjatudes ma valu ära ei kannata. Seega pidin koguaeg hoidma kas selja sirgena või tahapoole kaldu - see oli meeletult raske. Ma mõtlesin üsna ratsionaalselt, et praegu oleks vaja Teodorit, et ta mind hoiaks, nii oleks palju lihtsam. Ehk siis tegelikult tundsin ma sünnituse ajal puudust füüsilisest abijõust. Mingit emotsionaalsel tasandil abi ma otseselt ei vajanud. Peale sünnitust sellele mõeldes ma endast aru ei saanud. Ma ei mõistnud, kust kohast ma selle jõu leidsin, kust see tuli.

Valud aina ägenesid. Ma muudkui korrutasin endale mõttes, et puhkus tuleb, ta ei saa tulemata jääda. Mingil hetkel käis ämmaemand ütlemas, et kui väga hulluks läheb võiksin ma duši alla minna. Ta ei soovitanud mul aga kohe minna, kuna kartis, et soe vesi vaigistab tuhud maha. Paar tundi hiljem pärast järjekordset tuhu läksin ilma igasuguse kaalumiseta vannituppa duši alla. See andis tõesti puhkust. Ütleme, et kui muidu olid siiani kõik valud olnud intensiivsuselt vahemikus 9-10/10-st, siis nüüd muutusid nad 6-7/10-st. See oli minu jaoks juba suur asi. Olin vist umbes tunni duši all, kui ämmaemand palus mind KTG-d tegema. Ma ütlesin talle, et ma ei ela külili voodis tuhusid üle. Ma ei mäleta, mis asendis me KTG tegime, aga see oli pisut parem. Ma vist lebasin ikka külili, kuid voodipea oli ülestõstetud. KTG tegemine oli üleüldse kuni lõpuni välja minu jaoks suur katsumus. Vaatasin koguaeg kella ja ootasin hirmuga uut KTG-d, sest valud olid pikali asendis täiesti väljakannatamatud. Mõned KTG-d tegime ka püsti, kuid ka see ei olnud tegelikult kuigi palju parem.

Kaks asendit, mis tundusid mulle valude jaoks parimad olid võimlemispallil istumine või põrandal põlvitamine, nõjatudes peaga vastu voodit. Tuhude ajal rahulik hingamine nagu rasedaraamatutes õpetatakse oli minu jaoks täiesti vastupidise efektiga. Ma sain hingata vaid pinnapealselt, sügavamad hingetõmbed tekitasid veel suurema valu. Sel hetkel oleksin vajanud ämmaemanda julgustust, sest ma lihtsalt ei julgenud katsetada. Kogu sünnituse vältel oli umbes 2-3 tuhu nii valusad, et mul tikkus minestus peale, ühel korral jõudiski pilt eest minna.

Beebi haiglas.

Vapralt ilma valuvaigistita

Avatus oli vahepeal edasi liikunud, kuid ämmaemand ei öelnud mulle kui palju. Ma ei küsinud ka. Mõsistin, et ju seal on mingi põhjus miks ta seda mulle ei ütle. Kuna avatust kontrollitakse iga kuue tunni tagant, pidi kell olema selleks hetkeks umbes 18. Ma tundsin endas suurt pettumust ja muret. Ämmaemand oli aga väga rahul, ta ütles, et kogu protsess on siiani kulgenud ideaalselt ja “raamatu järgi”. Seda ta ütles tegelikult mitu korda. See andis mulle lootust. Mõni tund hiljem, umbes 21 paiku tundsin, et nüüd hakkab jõud otsa saama. Ma olin selleks hetkeks juba justkui pooleldi deliiriumis. Ma kurtsin ämmaemandale, et mul on nii valus, et ma ei suuda enam hakkama saada. Ta tundis väga kaasa ja ütles, et ta ei saa pakkuda mulle muud valuvaigistit kui epiduraali, sest ma olen covidhaige. Aga ta koguaeg lisas, et ma olen nii tublisti ära kannatanud ja motiveeris mind veel edasi pingutama ilma valuvaigistita. Ma ei olekski tahtnud ühtegi valuvaigistit ning ka epiduraalist keeldusin kohe. Siiski ma olen peaaegu täiesti kindel, et ma oleksin naerugaasi kasutanud, kui see oleks olnud lubatud. Praegu olen väga õnnelik, et mul seda kiusatust ei olnud, parim on oma kannatused ikka vapralt vastu pidada. Ometigi iga tuhu ajal ma mõtlesin, et ma helistan Teodorile ja küsin, mis ta epiduraalist arvab, ma ei tahtnud sellist asja ise otsustada. Kui tuhu lõppes, siis ma mõtlesin, et kannatan veel ära. Ja niimoodi iseendaga võideldes pidasin võiduka lõpuni siiski vastu. Ämmaemand lõpus väga tunnustas ja kiitis mind, et ma ilma valuvaigistita sünnitasin.

Huvitav oli veel see, et nii kui sünnitus algas tuli mul uni peale. Ja see uni oli nii tugev, et umbes vahemikus kell 15-20 ma kõik tuhude vahed magasingi. Isegi duši all magasin. Seejuures pead ma isegi ei toetanud, aga ma ometi magasin. Tänu suurele unele oli tegelikult sünnitus lihtsam, kuigi sünnituse ajal ma mõtlesin, et lõpeks see suur uni ometi ära. Mitmeid kordi arvasin, et mööda on läinud tunde, kuid tegelikult ainult mõni minut kahe tuhu vahel.

Ämmaemand ütles kohe alguses, et ta arvab, et laps jõuab tänase kellaaja sees ära tulla. Nii oli mul mingi teatud “siht silma ees” ja soovisingi, et kell kiiremini liiguks. Nagu ma aga ennist mainisin, siis kuskil 21 paiku olin ma omadega juba nii läbi, et ma vaevu mäletan mis toimus. Ma vist lunisin väga uut emakakaela avatuse kontrolli ja ämmaemand päris kõhklevalt sellega ka nõustus. Olin tundnud esimesi märke pressidest ja nii mina kui ämmaemand ootasime täisavatust. Avatus oli aga vaid 7 cm. Kui ma sellest sain teada, siis mu jõud rauges täielikult. KTG oli ka andnud järjekordseid märke tuhude nõrgenemisest. Ka ma ise tundsin, et vaid 6 minuti tagant käisid tugevad tuhud ja nende vahel paar väiskemat, mis nii hullud ei olnud. Ämmaemand ütles, et eelmisest mõõtmisest (ca 3h tagasi) pole avatus peaaegu üldse edasi liikunud. Ta arvas, et sellega ma välja ei vea ja paigaldas kanüüli, et sünnitegevust kiirendada - järjekordne meditsiiniline sekkumine, mis minu ideaalsest sünnitusest oleks pidanud välja jääma. Aga ma oli nii väsinud, et mul oli juba täiesti ükskõik. Ausalt öeldes, ma mäletan, kuidas ma soovisin oma peas, et mind viiakse keisrilõikele, sest ma ei jaksanud enam ise.

Kuidas see tita küll välja saada

Kui süstitud hormoon oli hakanud mõjuma, siis algasid vägevad tuhud. Need olid nii valusad, et ma vahepeal lausa kiljusin. See õudus kestis umbes kella 22-ni - tunni ajaga tekkis täisavatus ja algasid pressid. Tegelikult algasid pressid isegi veel pisut enne täisavatust, seal olevat tõesti vaid “millimeetrid” puudu, mingi nurk oli veel ees. Sain veel sünnitegevust soodustavat hormooni juurde, sest ma ei jaksanud presse kinni hoida. Minutid hiljem oli täisavatus. Olin mõni tund tagasi ämmaemandalt küsinud, kas presside ajal on kergem. Ta ütles, et siis on teistmoodi - pole ehk nii valus. Nüüd oli see hetk käes ja tõepoolest - oli teistmoodi ja ka valud olid justkui kergemad.

Umbes kell 23.30, kui pressid olid tund aega käinud, hakkas sünnitegevus jälle aeglustuma. Siis tuli juurde veel üks probleem - kanüül tuli veenist ära ja selleks, et seda tagasi saada pidi ämmaemand veel umbes 5-6 korda proovima (vähemalt nii palju oli auke mu käes hiljem). See mind tegelikult ei morjendanud, ega ma seda väikest nõelatorget ei tundnudki. Kuid kogu selle aja pressid peaaegu seisid - umbes pool tundi. Õigemini nad käisid peal, aga laps edasi ei liikunud ja see kurnas mind nii vaimselt kui füüsiliselt. Ühel hetkel said kanüülid otsa ja siis pidi ämmaemand neid kuskilt teisest ruumist juurde tooma. Ta ütles mulle, et tal pole teist valikut kui mind üksi jätta ning lisas veel, et kui press tuleb, siis ma ei pressiks. Ja see oli selle sünnituse üks õudsamaid hetki. Ma arvan, et ma ei olnud palatis üksinda eriti kaua, aga selle aja sees see press siiski tuli. Läbi häda, viletsuse ja hambad ristis pingutades suutsin selle pressi vaevu tagasi hoida, aga see oli päris kohutav. Lõpuks oli kanüül paigas ja sünnitegevus jätkus hea hooga.

Mul oli üks mure veel - presside ajal olin sünnitusvoodis selili. Tahtsin pressida mingis asendis, kus oleks vahest ka veidi gravitatsiooni abi, kuid kuna ma juba seal selili olin ja ma tõesti nii mõtlesin: “ma olen veel elus”, siis ma otsustasin jääda sinna asendisse. Mul oli nii valus, et hirm, et kuskil mujal asendis on veel hullem, hoidis mu selles kurikuulsas, kõige ebatõhusamas sünnitusasendis. Ka ämmaemand soovis, et see jääks mu sünnitusasendiks.

Meiega oli liitunud ka naistearst ja ma tajusin, et grande finale ei ole enam kaugel. Ämmaemand helistas ka paar korda kuhugi ja palus kellelgi valmis olla sünnituseks. Esimest korda helistas juba varem ja ütles, et kell 23 sünnib ära. Vaatas siis sõbralikult minu poole ja küsis kas ma olen plaaniga päri. Kella 23-ni oli 40 minutit aega ja kuigi see tundus terve igavik, olin ma ikkagi rõõmus, et varsti saab see läbi.

Lõpuks ma leidsin end dilemmast: ma kas pressin oma jõuga ja saan rebendid või ootan loomulike presse ja ilmselt saan selle lapse alles uue nädala alguses kätte... Otsustasin kiirelt, et võtan end kokku ja teen ära, rebenditest ei hoolinud. Asi hakkas edenema. Ämmaemand sai vist aru, et ma ei pressi päris loomulike pressidega ja vihjas, et see ei pruugi hästi lõppeda, aga mul oli täiesti ükskõik. Ma ei suutnud enam mõelda ega midagi adekvaatselt hinnata. Kell oli lähenemas südaööle ja ma leppisin, et täna ta ei sünni. Mingil hetkel ütles ämmaemand, et ta peab lapsele panema pea elektroodi. Ta ei öelnud miks, aga ma usaldasin teda. Ma ei tahtnud seda elektroodi üldse, aga ma tahtsin ämmaemandat usaldada. Pärast sünnitust sain teada, et lapse pulss hakkas nõrgenema ja nad tahtsid seda paremenini kontrollida, sellepärast ka elektrood. Tänu taevale, et nad seda mulle sünnituse ajal ei öelnud.

Grande Finale

Kuskil viis minutit läbi südaööst algasid korralikud pressid. Pea kaks tundi olin presside käes vaevelnud sõna otseses mõttes, sest laps eriti palju edasi ei liikunud ja pressid korralikud ei olnud. Viimane 15 minutit tõi selguse, et nüüd saab kohe kõik. Iga pressiga ütlesid arst ja ämmaemand, et asi edeneb jõudsalt. Tundsin kerget rebendit tekkimas, aga see ei heidutanud mind. Pärast seda ütles ämmaemand, et ta peab tegema mulle lahkliha lõike. Vastasin irooniliselt naerdes, et see ei tundu mulle eriti tore, aga kui just peab. Pidi. Järgmise pressiga tuli lahklihalõige. Sel hetkel julgustasid mind mu ema sõnad, kui ta ütles, et sünnitus on nii valus, et lahklihalõiget pole isegi tunda. Enne sünnitust see hirmutas mind, aga sel hetkel oli küll suureks abiks.

Mul oli nii valus, et ma sain juba selle järgi aru, et loetud minutid veel. Ämmaemand ütles mingil hetkel, et viis (või oli kolm, ma täpselt ei mäleta) pressi veel ja siis on käes. Ma rõõmustasin, et väga hea, nüüd hakkan kokku lugema. Minu meelest oli aga peale lahkliha lõiget veel viimane press. Ämmaemandast ja arstist oli tohutu tugi. Nad julgustasid mind nii intensiivselt, et ma teadsin täiesti kindlalt, et nüüd ta sünnib. Ja kell 00.23 ta sündiski - ühe hingamisega pea ja teise hingamisega keha. Tundsin veel ühte rebendit. Korrutasin sosinal “appikene, appikene, appikene” - võimatu on kirjeldada neid emotsioone: kergendus ja rõõm.

Kõik need rebendid...

Kuna olin Covidis, tehti lapsele kohe mõneminutiline tervisekontroll. Kõik oli korras ja sain ta omale. Paar minutit hiljem sündis platsenta - rõõmustasin, et sellega sai kiirelt ühele poole. Ja siis mulle meenusid mu rebendid, millest mul sünnituse ajal nii ükskõik oli. Järsku ei olnud enam ükskõik. Eriti kui ämmaemand mind läbi vaatas ja ütles “oi, appi mis siin on”. Vajasin õmblemiseks naistearsti, aga ta oli just läinud keisrilõikele ja rohkem kedagi majas polnud. Ootasin vist peaaegu 1,5h kokkuõmblemist. Selgus, et lahklihalõige oli veel edasi rebenenud. Nägin, et ämmaemand tundis end süüdi selle pärast, kuigi nagu ma aru sain, siis ta ei teinud midagi valesti. Ämmaemand ütles, et arst kes õmbleb on väga temperamentne vene noormees. Et kui ma vähegi suudan, siis ma valu käes ei hüppaks, muidu saan sõimata. Enne olin veidi närvis, nüüd ma olin tõeliselt närvis.

Ootamise ajal läks tegelikult aeg kiiresti. Kuskil 20 minutit peale sündi suutsin telefoni kätte võtta, et Teodorile helistada. Helistasin ka oma emale ja Teodor läks ja rääkis oma vanematele. Täitsa tore oli.

Siis tuli hea uudis - õmblemine toimub spianaalanesteesias ehk teisisõnu kogu mu alakeha tuimestatati. Mind viidi operatsioonisaali ja kokku õmmeldi umbes pool tundi. Ma ei tundnud midagi, isegi vastupidi, ma suisa puhkasin. Peagi viidi mind sünnitusjärgsesse osakonda. Seal oli ka mu väike beebi, kes magas õndsat und. Ta oli nii armas. Nii kohutavalt armas. Mis kõige olulisem - ta oli täiesti terve. Kõik oli korras.

Ja selleks korraks lõppeski

Ma olin veel paar tundi üleval ja rääksin Teodoriga. Lõpuks jäin magama. Sünnitusjärgsed 48h haiglas olid rasked. Kodus ootaval issil oli kohe nii raske, et ta juba kerge irooniaga ähvardas, et ta tuleb haiglasse ja enne ära ei lähe kui meid sealt kaasa saab. Ma ise olin füüsiliselt praktiliselt teovõimetu ja kuna ma põdesin koroonat, siis ei saanud ma ka valveämmaemandatelt eriti abi. Koju mind aga ka ei lubatud. See oli kokku päris naeruväärne. Kojujõudmise rõõm oli aga seda suurem. Viis päeva pärast sünnitust tundsin, et olen valmis seda kõike veel kunagi läbi tegema. Nüüd ma siis tegin, aga see on teine lugu. Sünnitamine on tegelikult päris lahe.

Beebi magab.
Jälgi
Teavita mind
guest
0 Kommentaarid
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentare

Seotud postitused

Parimad retseptid

A woman standing.

Anette Hirvoja

abikaasa, ema ja koduperenaine

Olles kogu oma lapsepõlve maal elanud, olen alati unistanud ka oma lapsed maal üles kasvatada. Meie pere austab väga traditsioone ja püüame nende toel elada töökat ja maalähedast elu. Usun, et häid tulemusi saab saavutada suuresti läbi raske töö ja pühendumise. Mulle meeldib elada loodusega ühes, viies ellu traditsioonilisi lahendusi, rajada terviklik talupidamine ning isemajanduv eluviis.

Hirvoja Farm

Saa osa meie perekonna igapäevastest tegemistest.

Isemajanduv, maalähedane ja traditsiooniline elustiil.